"Pärige mult Hiiumaa ilusamat kohta - ja ma juhatan Teid Kärdlasse, sellesse veetlevasse paika saare kirde poolsel merekäänul, mis linn tahab olla ja ometi küla on - oma kabedate majakestega, maantee taoliste kraavidega ribatatud uulitsate ääres, kesk pillavat rohelust suve aegus, kesk kastaneid ja vahtraid, hõbepajusid ning pihlasid, lepametsa-salku ja teisi nimega ja nimeta puid ja põõsaid, kartulipõllu-lapikesi ja kapsajadasid ning lillepeenraid. /.../
Võid - suvel - üksi enesega olles unistades hulkuda. Suure maantee rohelisel võlvialusel ja mööda teisi teid, niisama varjurikkaid, ehk eksida Näkiaugu kaudu kenasse Kaselaidu ja minna mööda virtsuvat jõemaad läbi lepa videriku ja kaunimate kohtade kaudu kummalgi poole kaldaid kuni Alma saareni ligi Hõbetrummi, mis enda ilusa nime eest vabrikukangrutele, kes ehitajatena ta nii kalliks ajanud, et ta puhtast hõbedast oleks võinud olla, tänu võlgneb.
/.../
Ja siinsamas on kirikupõld meelitamas, kus kesk lehtiloovat puiestikku maid vastu võetakse, muusikaga muidugi, ja mille Ohkamisealleel armastajad õhtuti ootamisvalus värisevad - saarte ja toomingate all, ning kus pühapäeviti mööda looklevaid jalgradasid vanemaid inimesi kirikusse näikse minevat - mehi ja naisi"
Kärdla 1913.aastal O. Gustavsoni pilgu läbi.